Aktiivne kuulamine - kõige võti?

 Ükskord juhtus nii, et minu emotsioonid keesid üle. Kõike oli liiga palju ja ma isegi ei saanud aru mis emotsioonid need täpsemalt on, kust nad tulevad ja miks nad on. No õnneks eksisteeris üks hea inimene, kes mu masendava tuju ja õnnetu olemise "ära võttis". 

Nipp oli selles, et ta lihtsalt lasi mul rääkida ja ise kuulas! Ja võttis see emotsioonide virrvarr ehk 30 minutit ja mul oli hea tuju tagasi. 

Siis hakkasingi mõtlema, et äkki on nii, et igasugustes etappides olevad inimesed vajavad lihhtssaallt kedagi kes neid kuulaks.. 

Äkki on nii?

Aga lugu on tiba keerulisem, sest aktiivne kuulamine ei tähenda üldse passiivsust! Ega, minu jaoks, ka mitte n-ö tunnete peegeldamist.

Igastahes jõudsin järeldusele, et jahh.. arvan küll nii ja suudan selle ka ära põhjendada:

Ei eksisteeri "kohutavat kahest", "mässavat teismelist" ega ka mitte "keskea kriisis olijat". Asi on alati selles, et emotsioonid kuhjuvad ja jäävad lõksu kui keegi ei aita neil välja tulla!

Novot. Aktiivselt kuulama siis?!