Tasakaal ja sellest "välja" minemine

 Mulle lõi üks aeg siin pähe, et päris palju räägitakse igal pool sellest, et "enda tass tuleb alati täis hoida". Ehk siis tavapäraselt - piisavalt puhkust, sööki, jooki ja veel Maslow püramiidi sisu) ja justkui ongi tass täis/tasakaal leitud. Aga kas on? Võib-olla ongi, aga .. misasi see tasakaal on ja kuidas täpsemalt satume üldse olukorda, mis meie tasakaalu rikub?

Mind ajendas kirjutama üks teatud situatsioon, mis lõi mind hetkega tasakaalust välja. Kuigi olin igasuguste parameetrite järgi teoorias vägagi niiöelda balansis inimese parameetritele vastav. Ja siis selles keerulises olukorras hakkasingi enda tunnet analüüsima - miks ma nii tunnen? Kuidas see on võimalik tunda niisugust tunnet, kui teoorias on kõik justkui igati vinks vonks. 

Elus on nii palju analüüsimist. Toon paralleeli nt hiljuti "piirideta mõistuse" raamatust loetust: räägiti matemaatikatudengitest kuskil kõrgetasemelises ülikoolis, kes ei saanud matemaatikast olemuselt aru. Neil lihtsalt olid eeldused (hea mälu, kiire protsessimine) matemaatika õppimiseks. Samas - kui pole sügavamat taipamist/sisu, siis ükspuha kui head eeldused ei too rahuldust pakkuvat tulemust. 

Ehk siis mõlemas olukorras on sarnane see, et kuigi kõik tundub mingitele parameetritele tuginedes OK ja isegi väga hästi, siis miks on nii, et tunne selle taga ei ole hea? Ja mõtlesingi välja: äkki on asi selles, et üleüldse otsime tasakaalu mõistele definitsiooni? Äkki on see nii mõttetu toiming. Siia juurde meenus anekdoot elu mõtte leidmisest. 

Mis on elu mõte? See on küsimus, mida läbi aegade mõtlejad inimesed küsinud on ja mitte keegi pole saanud sellele õigesti vastata. 

Ka elu mõtte küsimus on super subjektiivne ning täis meile täiesti hoomamatuid jõude. Seega tasakaal elus on samuti nii subjektiivne. Igale inimesele on vaja täiesti erinevat tasakaalu punkti ja siin ei saa mitte keegi "parameetreid ette öelda". Kõik peab olema tunnetuslik ja indiviidipõhine. 

Aga jätkates oma probleemianalüüsi. Hakkasin siis mõtlema, et mis asjad need on mis mind "triggerdavad"? Mis ajab närvi ja nüüd põhiküsimus: kas see on põhjendatud? Kusjuures nii huvitav kui see ka pole, lähen mina tasakaalust välja siis, kui juhtuvad asjad mida saaks muuta, aga ma pole muutnud või piisavalt hästi muutma delegeerinud. Täiesti null närvi minekut on mul selle peale, mida päriselt muuta ei saa. Ja see tõdemus on tore. Niisiis - kas on põhjendatud minna närvi ja tasakaalust välja mingi asja tõttu, mida saab muuta? 

Täiesti mõttetu või mis! Ja üsna mõttetu üritus on ka mingit tasakaalupunkti otsida. Hoopis mõttekam oleks enda mõistus treenida niimoodi, et võimalikult kiirelt tuleks sedasorti analüüs, et kas reageering oli mõttekas? Näiteks kui me teadvustame endale misiganes kõrgemaid jõude, siis ei saagi olla asjadest täit arusaama ja tasakaalu elus. Kõik on nii suhteline ja meie hinnangud tulevad tihti meie piiratud mõtteviisi tõttu. 

Nt laps pissib voodisse. Kuigi ta on juba suur! Ühiskondlik hinnang oleks- see ON ebanormaalne ja taunitav. Nüüd aga prooviks korra mitte nii arvata. Loomulikult on see tülikas, aga kas see pole mitte väga lihtne olukord? Seda on ju väga lihtne lahendada. Mitte niiöelda põhjust ise (hetkel sellel ei peatu) aga just lahendusel: voodipesu pesemine pole iial lihtsam olnud kui täna. :)  Milleks siis närvi minna kui näed, et mitmendat ööd järjest su juba nii suur laps ikka veel "aru ei saa" ja voodisse pissib. 

Abistada võib perspektiivis mõtlemine. Kas homme, 5 kuu pärast või 10a pärast ajaks see sama asi sind endiselt endast välja? Kas see oleks probleemina üldse olemas pikas perspektiivis?